Kolmapäeva hommikul vara sõitsime juba Münchenisse. Istusime rongis ühe mehe kõrvale. Temaga tekkis meil väga huvitav dialoog erinevate maailma teemade üle. Nimi elab Austrias ja töötab linnavalitsuses. Ta oli teel Münchenisse asju ajama. Tema vanavanemad on pärit kunagistest Eesti aladelt. Kusagil 19. sajandil kuulus neile Tartu lähistel mõis. Seepärast on ka ta südames alati Balti riikides. Teada rõõmustas väga näha kahte Eestlast rongis. Uuris, kuidas me vene teemasse suhtume ja kas Eestis on ka pingeid. Rääkisime vene mentaliteedist ning Ameerika ning lääne riikide põhimõttest. Maailmas käib keeruline mäng, kus meedia manipuleerib meid suures hulgas. See, mida kirjutab vene või siis lääne meedia, on kardinaalselt erinev. Rõhutas korduvalt: meediat ei tohi uskuda. Alati tuleb mõelda, kes selle kirjutas ja miks seda kirjutati. Hea soovitus oli, et tuleks raamatuid palju lugeda. Ta rääkis, kuidas ka firmad meiega manipuleerivad. Samuti oli juttuks jälgimismehhanismid ja demokraatia. Kas ikka Ameerikas on inimene vabam ning riik demokraatlikum kui Venemaal? Ei usu eriti. Näiteks Ameerikas tänava peal juues õlut pannakse käed rauda ja viiakse ära. Ameerika valitsus jälgib oma kodanikke igal võimalikul viisil, millest me paljugi ei tea. Jah, Venemaal ei ole parem olukord aga me ei saa ka võtta, et Ameerika on hea ja Venemaa paha. Lõpus ta ütles, et ta tuleb võib-olla oma mootorrattaga ühel heal päeval Eestisse külla. Jagasime kontakte ja juba oligi märkamatult möödunud pooleteise tunnine rongisõit Münchenisse. See on, mida ma kindlasti Eestis igatsema hakkan – tutvused rongis.
Münchenisse jõudes hakkasime Allianz Arena poole liikuma. Lähme siis rahulikult U6 peale. Ühes peatuses läheb see kuidagi tühjaks. Ei pannud ka väga hästi tähele, mida kõlarites öeldi. Järsku jääb metroo kusagil seisma ning uksed on kinni. Ühtegi teist inimest ei ole. Kõrval seisab teine metroo, kus on tuled kustu. Välja kuidagi ei saa, sest uksed on kinni. Tekkis juba hirm, sest ööd veeta kusagil metroos ei tahaks. Mingil hetkel nägime metroojuhti möödumas, kes seletas, et see metroo ei sõidagi sealt edasi. Ootasime paar minutit, siis ta hakkas tagasi sõitma ning liikusime siis edasi. Edasi uue U6 väga kaua ei saanud sõita. Ühel hetkel öeldi jälle, lõpp-peatus. Astume jälle maha, kust suunati asendusbussi. Kahe peatuse vahel oli metroo rööpad remondis. Ühe peatuse sõitsime edasi asendusbussiga, mis oli megapalav. Ja siis vaatad veel meest ülikonnaga. Kuidas ta küll hakkama sai? Peale bussiga sõitmist läksime jälle uude U6 metroosse. Peale ühte peatust olime ka Allianz Arenal.
Allianz Arenal tegime kõigepealt läbi tunnise staadionituuri. Meile näidati näljakuid, riietusruume, käike, pressikonverentsi ruumi ning muid olulisi ruume. Raidule üllatuseks olles kolmanda rõdu viimases reas ei olnudki väljak nii kaugel, kui televiisorist tundub. Natukene olid staadioni vahekäigud kuivad betoonseinad aga muidu oli suurepärane. Meil oli ka hästi lahe giid, kes teeb seda tööd ülikooli kõrvalt ja on ise suur jalgpalli fänn. Ta ise ei ole väga palju saanud staadionit külastada aga kõike staadioni kohta teadis peast. Raidule tuli üllatuseks, et kui raske on ikkagi FC Bayerni mängule piletit saada. Kõige odavam pilet maksab 7€ ja kohti on staadionil üle 71000 aga ikkagi see on liiga vähe. Ainuüksi FC Bayerni fännklubi liikmeid on üle 200000 liikme. Seega aastas vabaneb umbes paarsada hooajakaarti ning mängude üksikpileteid loositakse soovijate vahel.
Peale staadioni tuuri läksime FC Bayerni Erlebenswelti, ehk elamustemaale. Seal sai hea ülevaate FC Bayerni pikast ajaloost. Näidati, kuidas see alguse vanasti sai, kuidas arenes. Oli tagasilööke ning edu. Seal olid kõikide FC Bayerni mängijate pildid ja erinevad esemed mängijatelt. Kinos sai kiire ülevaate FC bayernist. Raidu jaoks ei olnud see nii huvitav, kui see staadionituur aga vaadata tasub ikka. Muusiomist edasi oli ka kõige suurem FC Bayerni Fanshop. Sealt saab kõike FC bayerni logoga.
U6 metrooliiniga aga lood ei lõppenud. Suutsime valele poole sõita. Ehk siis järgmises peatuses maha ja siis tagasi. Siis oli asendusbuss ning edasi uude metroosse. Kunagi jõudsime ka linna. Siis võtsime suunaks Englischen Garten ehk siis Inglise aiad. See on meeletult suur aed keset Müncheni kesklinna. Seal ujuti, võeti päikest ning mängiti võrkpalli. Samuti olid kaasas limonaadi kastid ning muud toredad joogid, et kuumal suvepäeval ennast jahutada. Läksime edasi, kuni Hiina tornini. Seal oli meeletult suur Biergarten, kus sai head ja paremat Baieripärast süüa ja juua. Raiduga võtsime Weißwursti, Brezelit ning Weißbieri. Kõik olid väga maitsvad. Ainult Weißwursti koor raidule ei meeldinud. Selle koorimine võttis aega ja oli keeruline.
Kesklinnas vaatasime veel ringi ning ostsime kiirelt poest süüa-juua. Päev oli nii palav, seega oli palju juua vaja. Raidul ajas vana vill mõnusalt mäda välja, puhastasime ära aga plaastrit ei olnud ja apteek oli ka juba kinni. Tagasi sõites läks ilm aina kehvemaks. Rosenheimi jõudes sadas paduvihma ja müristas hirmsasti. Äikest oli väga hästi näha ja kuulda. Mõtlesime, et koju me kuivalt ei jõua. Trausteini jõudes ei olnud tormist märkugi. Seal ei olnud vihma sadanud ega müristanud.
#100HappyDays
Siis, kui FC Bayerni suurim fänn Rait tahab Allianz Arenat külastada #100HappyDaysTervitusega Baierimaalt!