Hommikul peale söömist liikusime mägedesse. Plaan oli minna mitme mäe tippu ning vaadata koopasse. Selline mõnus 5-tunnine mäes käik. Meiega tuli ka kaasa üks nooruk, kes töötab nädala seal hütis.
Esmalt me läksime üles. Siis me otsustasime, kas minna mäele, mis on 2200 meetri kõrgusel. Õde, vend ja Stefan ei viitsinud, ema, Rait, teine Steffan ja mina läksime üles. Üles läksime palju kiiremini, kui muidu. Üleval tegime paar pilti ja seal oli ka üks rist kellelegi, kes seal surma oli saanud. Alla läksime mööda lund libistades. Ja siis tuligi see Raidu suurhetk. Ma lasen rahulikult alla, rait selja taga. Järsku möödub minust Rait. Lumi hakkab otsa saama aga Raidul pidurdamist pole märgata. Lumi sai juba otsa, edasi ainult muru. Rait ei jõudnud isegi mõelda, mis nüüd saab. Mägi oli väga järsk, surmahirm tuli nahka. Juba karjus ka vahetusema! Seis oli pingeline, kui pidama ei saa, võib väga haiget saada või isegi surma saada. Ja siis ühel hetkel istub Rait ühe kivi otsas, ning küsib, mis toimus? Ta oli elus ja enamvähem terve. Mõned kriimud olid jala peal. Milline kergendus.
Peale seda vahejuhtumit liikusime edasi. Rada oli enamasti normaalne, kuni hetkeni, kus tuli kitsal teel kõndida nähes vähemalt 50 meetrist vabalangust. Ja siis tuli veel mäge mööda üles käte abil ronida, alla vaadata ei soovinud vast keegi. Edasi liikudes jõudsime ka kuulsasse koopasse. Seal sai natukene sisse minna. Koopas oli väga külm, vesi oli jäätunud. Seal oli väga niiske ning omapärane.
#100HappyDays
Mäetuuri teine päev, 2200 meetrit Alpides#100HappyDays #AlpenTervitusega Baierimaalt!