"Kas te kirjutaksite rohkem armastuskirja või? Õpilane ei õpi loomulikult!"
5. klassi saka keele tunnis õpilane kirjutas midagi vihikusse, sellepeale ütles härra Grosh: "Sul on lubatud teha tunnis kahte asja: Kirjutada mulle armastuskirja või lugeda teksti! Vali!"
Religiooni õpetaja on selline nagu meil oli ajaloo ja ühiskonna õpetaja: tunnis ei ole korda, õpetaja ei suuda ennast maksma panna. Meie klassil on oma klassipall, poisid siis mängisid sellega tunnis, viskasid tugevalt, lõid jalaga jne. Õpetaja ütles selle peale: "Kui ma seda palli veel näen, siis /pikk paus/ juhtub midagi!" Suur naer.
Koolis on tunda õppimishulluse teket ja kasvu. Õpetajad ütlevad ikka pidevalt, et 12. klassi eksamid on tulemas, te peate õppima. Kodus ütlevad seda lapsevanemad. ÕPI; ÕPI; ÕPI. Nii ongi tekkinud olukord, kus paljudel ei ole üldse aega.
Imelik kirjutusviis siin bayerimaal: õpetajad ja õpilased on laisad ja kirjutavad Ö tähte Õ-na, ehk kahe punkti asemel kriips. Sama lugu on ka Ä tähega. Hästi palju kasutatase ka nooli. Lause algusesse kirjutatakse tihti nool. Eestis tegin mina seda alati nii →,bayerlased teevad seda kahe joonega⇒.
19.10 ei juhtunud midagi eriti põnevat. Lõikasime isaga päeval hekki. Õhtune tantsukursus jäi ära. Aga pidu toimus ikka. Peol ei olnud väga palju tuttavaid. Vend läks varakult ära, sest ta ei leidnud ühtegi tuttavat, kellega tantsida. Ma jäin edasi. Tantsisin suvalistega - meestel on ju see õigus paluda naisi tantsule! Oskused ei ole mul veel kõige paremad aga tore oli. Sai palju tantsitud ja räägitud.
Tervitustega Bayerimaalt!