Tagasi mõeldes, olin ikka päris hulljulge, et võtsin ette sellise seikluse. Umbes kahe aasta eest tuli pähe see mõte, et võiks aastaks ära minna. Ettevalmistusperiood ja just toetajate otsimine oli väga arendav. See protsess pani enesekindluse ja oma sihti uskumise proovile. Keerulises olukorras, kaks nädalat enne minekut, kui pool rahast veel puudu oli, pani see pea tööle. 24 tundi töötas pea lakkamatult, et leida lahendust, kuidas saada raha kokku. Ainult tänu tõelisele pühendumusele ja sihikindlusele olid ettevõtjad nõus mind toetama. Olene neile väga tänulik!
Uus olukord, pea ees külma vette hüppamine oli hulljulge tegevus. Jõudes Saksamaale, ei saanud minagi veel aru, mis nüüd toimuma hakkab. Sellel hetkel, kui sõitsin üksi rongiga oma pere poole, jõudis mulle kohale – kus ma nüüd olen ja mis ma siin teen? Kuidas ma küll hakkama saan? Täiesti uue olukorra, pere, keele ja kultuuriga kohanemine võttis aega, täisväärtusliku baierlasena tundsin alles peale esimest poolaastat.
Suurteks katsekivideks olid peresisesed probleemid ja erimeelsused. Ootused ja arusaamad olid minul, kui vahetusõpilasel ja minu esimesel vahetusperel täiesti erinevad. Keskkond ja kultuur oli erinev ja see tekitas mõningaid probleeme. Tagantjärgi oskan öelda, et selliseid erimeelsusi tuleks ennetada ja nendega tegeleda kohe, kui need ilmuvad. Mina lasin lumepallis veereda ja suureks kasvada. Nii tekkiski probleem, mida enam ilma perevahetuseta lahendada ei saanud. Sellest kogemusest olen õppinud ja pean seda üheks olulisemaks kogemuseks vahetusaastal.
Aasta lõpus, kus tunne oli juba, nagu oleks kohalik, tõmmati mind sellest keskkonnast välja. Vahetusaasta sai läbi ja aeg oli koju tagasi minna. Hüvastijätt ja siinse (loe: elu Baierimaal) elu maha jätmine oli väga raske. Veelgi raskemaks osutus kohanemine Eestis. See tagasi pöördumine vanasse ellu oli katsumus, sest aastaga olid tekkinud uued tõeks pidamised ja arusaamad. Areng oli olnud nii suur ja Eestis oli tunda, et midagi ei ole muutunud, elu on sama.
Rudolf-Gustav Hanni