Aastaraamatu juures jätkasin eelmisel päeval tehtud tööd. Nüüd oli mul ülesanne ära seletada kogu kujundamine 7. klassi tüdrukutele, kes sellega edasi tegelevad. Üritasin tekitada enamvähem loogilise süsteemi. Nagu ikka, paigutasin elemendid raamatukogudesse ja muutsin disainijuhendeid. Tunnis lasin klassikaaslastel nimed oma pinali peale kirjutada, et Eesti koolis naljakad seigad Saksast ikka meelde tuleksid.
Koju jõudes oli see aeg, mil otsisin kapist üles oma suure kohvri ja alustasin pakkimist. Aasta jooksul oli nii palju asju tekkinud. Kõik, mida vaja ei läinud jäi maha või sai ära visatud. See oli kurb hetk, kui pidin oma kappi pealt võtma ära pildid, seinalt plakatid ja kõik muud asjad. Tuba oli tühi ja imelik. Vaikselt hakkas ka kohale jõudma, et nüüd ongi see vahetusaasta läbi saamas. Et veel kaks päeva näen oma vahetuspere veel ja siis ongi kõik, tagasi kodumaale, Eesti. Lohutuseks oli see, et ülivinge YES seminar peaks veel ees ootama. Nii mööduski teisipäeva õhtu - koristamise ja pakkimise meeleolus. Raske on lahkuda, kui pere on nii lähedaseks saanud.
#100HappyDays
Tervitusega Baierimaalt!