Laupäev oli programmivaba päev, ehk vahetusperega aja veetmiseks. Käisin juuksuris, vaatasime kõrgelt linna ning käisime perega tuttavate juures tähistamas.
Esmalt magasime laupäeval päris pikalt. Suutsin kümneni magada, sest eelmises peres peale kümmet hommikusööki ei saanud. Seega harjumus on sees enne kümmet ärgata. Vahetusõde Elea magas poole kaheteistkümneni. Peale hommikusööki liikusime vahetusema Tatjana juuksurisalongi. Talle kuulub nimelt juba pea 20 aastat oma juuksurisalong. Tatjana lõikas mul juukseid lühemaks.
Peale juuksurit läksime vahetusperega Schlossi (Lossi kaubanduskeskus) katusele, et vaadata seda ilusat Braunschweigi linna. Vaade oli seal suurepärane, nägi lähemale ja kaugemale väga hästi. Jalutasime veel ringi ja sõima jäätist.
Õhtupoole olime kutsutud tuttavate peole. Tegemis oli peretuttavatega, kellega iga aasta lumereisile Itaaliasse sõidetakse. Kohal oli üle 30 inimese, leidus ka paar noort. Tegime külakostiks veel kamavahtu, sest perele maitses see väga ning nad ei olnud seda õieti süüa saanud. Seltskond oli sõbralik ja mõnus.
Ühe pere kaks last on ka vahetusaastal käinud. Mõlemad käsid Ameerikas. Nendega oli põnev rääkida. (vabandan, ma ei ole nimede osas hea) Õppisin ka selgeks, kuidas teise klaaspudeli või tulemasinaga klaaspudeleid avada saab. Kasulik oskus, sest korgiavaja ei ole ju alati kaasas.
TervitusegaBaierimaalt Braunschweigist!
Esmalt magasime laupäeval päris pikalt. Suutsin kümneni magada, sest eelmises peres peale kümmet hommikusööki ei saanud. Seega harjumus on sees enne kümmet ärgata. Vahetusõde Elea magas poole kaheteistkümneni. Peale hommikusööki liikusime vahetusema Tatjana juuksurisalongi. Talle kuulub nimelt juba pea 20 aastat oma juuksurisalong. Tatjana lõikas mul juukseid lühemaks.
Peale juuksurit läksime vahetusperega Schlossi (Lossi kaubanduskeskus) katusele, et vaadata seda ilusat Braunschweigi linna. Vaade oli seal suurepärane, nägi lähemale ja kaugemale väga hästi. Jalutasime veel ringi ja sõima jäätist.
Õhtupoole olime kutsutud tuttavate peole. Tegemis oli peretuttavatega, kellega iga aasta lumereisile Itaaliasse sõidetakse. Kohal oli üle 30 inimese, leidus ka paar noort. Tegime külakostiks veel kamavahtu, sest perele maitses see väga ning nad ei olnud seda õieti süüa saanud. Seltskond oli sõbralik ja mõnus.
Ühe pere kaks last on ka vahetusaastal käinud. Mõlemad käsid Ameerikas. Nendega oli põnev rääkida. (vabandan, ma ei ole nimede osas hea) Õppisin ka selgeks, kuidas teise klaaspudeli või tulemasinaga klaaspudeleid avada saab. Kasulik oskus, sest korgiavaja ei ole ju alati kaasas.
Tervitusega