Kolmapäev oli päev, mil me linna ei läinud. Terve päev sai veedetud meie noortehotellis. Hommikul mängisime natukene. Toimusid mõned energizerid ja muud toredad mängukesed. Seejärel jagati gruppidesse ja algas töötuba. Tegemist oli perspektiivi vahetuse töötoaga, ehk me pidime ennast korraks oma vahetuspere olukorda panema ja mõtlema: miks nad seda teevad? Mis nad sellest saavad, et neil vahetusõpilane on? Mida nad meilt ootavad? jne. Esmalt pidime kahes grupis mõtlema, milline on perfektne vahetusõpilane ja milline perfektne vahetuspere. Seejärel otsisime kokkulangevusi neis kahes teemas. Paljud asjad kattusid aga siiski ka päris suur osa ootustest olid täiesti erinevad. Paljudki meist mõistsid, et kui oluline see tegelikult on, et meid just perre võeti ja me igaüks mõtisklesime selle üle, kuidas olla perele tänulik? Mida nende heaks teha?
Peale töötuba toimus poliitiline diskussioon. Me olime üks koolipere, kus oli parasjagi käsitlusel teema: "telefonide keelt kooli territooriumil". Meid jagati nelja gruppi: õpetajad, õpilased, liberaalsed lapsevanemad ja konservatiivsed lapsevanemad. Mina olin liberaalsete lapsevanemate esindaja. Esmalt tuli gruppides arutada teema üle ja võtta oma seisukoht. Pidime otsima veenvaid argumente, miks telefone ikkagi ära keelata ei tohi. Peale grupis arutelu toimus diskusioon kõikidega koos. Iga grupp valis välja esindaja, kes siis pidi oma seisukohti välja ütlema.
Liberaalsete lastevanemate seisukohad on:
Telefonikasutust kooli territooriumil ei tohi keelata, sest:
1. Telefon, kui kindlustunne: meie, kui lapsevanemad, tahame teada, kus meie laps parasjagu on. Kui näiteks tunnid varem lõppevad ja me ei tea sellest, ning laps lihtsat linnapeal on, siis võivad suured probleemid tekkida.
2. Telefon, kui õppevahend: meie, sakslased, alati kõiges esimesed ja paremad, innovatsioon on meie märksõna ja nüüd tahame astuda suure sammu eelmisse sajandisse. Telefoni peaks kasutama õppetöös, näiteks geograafias saab kaarti vaadata, inglise keeles sõnu otsida ja loodusteadustes Vikipeediast vajalikke tekste lugeda. Seda õike võiks ju teha telefoni abil.
3. Telefon, kui vigastuskaitse: Siis kui mina veel koolis käisi, siis me mängisime letsu. Paar korda nädalas sai ikka haiglas käidud mõne vigastuse tõttu. Nüüd on aga telefonid, iga laps saab vigastamatult oma telefonis mängida.
Diskussioon oli suhteliselt tagashoidlik, välja arvatud minu ettekanded. Kõik rääkisid lihtsalt, mis nende punktid on aga ma laskusin rolli, seletasin oma 5 lapsest, üks puudega ja oma koolipõvest ning tegin seda veidi naljakamalt. Peale seda tekkis terav diskussioon minu ja teiste vahel. Lõppkokkuvõttes ei võetud telefonikeeldu vastu, seega tegime head tööd. See oli vast kõige naljakam poliitiline diskussioon, mida ma elus näinud olen.
Tervitusega