Keskaastaseminari teisipäevasel päeval käisime Bundestagis ehk Saksa parlamendis, sattusime vanglasse ja õhtul olid töötoad.
Hommikul peale sööki sõitsime linnarongiga Saksamaa kõige tähtsamasse hoonesse, sinna, kus nende riigijuhid töötavad, ehk Saksamaa
Bundestagi. Saksamaa on liitvabariik, see tähendab, et võim on jagatud erinevate liidumaade vahel (Liidumaasid on 15). Igal liidumaal on oma
Landestag.
Vikipeedia:
Seal on 598 regulaarset mandaati, millele võivad lisanduda mõned üksikud otsemandaadid. Liidupäeva otsepädevuses on kaitse- ja välispoliitika, muudes seadusküsimustes peab liidupäeva poolt vastu võetud seadus ka veel liidunõukogust toetuse saama. Kui Saksamaa kavatseb väljaspool oma piire sõjaväelist abi osutada, ei tohi enne operatsiooni alustada, kuni liidupäev on selle operatsiooni heaks kiitnud.See kehtib ka rahuvalve operatsioonide kohta.
Saksamaa Liidupäev ei näe nii ilus välja, kui Eesti riigikogu. Saksamaal on parlament selline modernne ja uus betoonmaja suure klaaskupliga selle kohal. Nende parlamendimajast on tehtud üks suur turismiobjekt, mida igal tunnil sadu inimesi külastab. Liidupäeva maja on taastatud vana Saksa keisri maja, et näidata Sakslaste järjepidavust ja ajaloo väärtustamist. Majale on tehtud modernne sisu ja klaasist kuppel, et näidata Saksamaa arengut ja modernsust. Kuplisse saab jalutada mööda teed, päris kupli ülevalt on hea vaade Berliinile.
Peale Bundestagi käisime vaatamas Berliini halvemat külge. Sellel DDRi ehk sotsialistlikul ajal oli seal ka KGB ja muud tegelased. Kõikide poliitikute ja muude inimeste, kes võimu vastu olid, oli ehitatud eraldi vangla Berlin-Hohenschönhausen. See oli meie terve grupi jaoks raske ekskursioon läbi ajaloo. Käisime kambrist kambrisse ja mõtlesime, et siin istus keegi süütult pool aastat. See on ajalugu ja seda me ei taha, et see korduks.
Berlin-Hohenschönhauseni vanglas võis aga näha, kui kavalalt tollel ajal süsteeme Nõukogude Liit ehitas. Seal kasutati erilisi meetodeid, et inimesi piinata, segadusse ajada ja mitte teistega kokku lasta. Sealsed elanikud ei olnud poole aasta jooksul kordagi teisi vangikaaslasi näinud, ainult oma valurit ja psüholoogi. Lisaks neil ei olnud õrna aimugi, kuidas see vanglaala välja näeb. Inimesi sõidutati ringi ja aeti sassi, et keegi ei suudaks mäletada, kuidas see vangla välja näeb. Ja mis teeb asja eriti huvitavaks on see, et ümbruskonnas elavad inimesed ei teadnud sellest vanglast midagi. Tolleaegsetel kaartidel seisis selle kohapeal tühjus.
Huvitav selle teema juures oli see, et need Euroopa parimad ja tähtsamad sakslased on läbi elanud osaliselt samu asju nagu eestlased sellel Nõukogude ajal. Oli ka hirm, olid koputajad, mitteametlikud KGB töötajad. Umbes iga 10 inimese kohta oli üks KGB töötaja jne. Olen õnnelik, et elan tänases ühiskonnas, kus võib vabamalt elada.
 |
Need soomlased jälle |
 |
klaaskupli otsas on suur auk, kust suunatakse vana ja soe õhk välja |
 |
Linnarongi sõidud on kõige toredamad U-Bahn ja S-Bahn |
 |
"Näed lapsuke, see on Bundestag, tädi Merkel ei ole seal" |
 |
Taga võib näha Merkeli kodukest |
 |
YOLO, olen veidi pikem |
 |
1000 peegli süsteem |
 |
Baierlased olid ka seal kohal oma nahkpükstega |
 |
teletorn - veidi suurem, kui Eestis |
 |
sõime kiirelt hiinakas nuudleid |
 |
Sisenesime veel rõõmsalt ... |
 |
Kuidas tundub pool aastat elada kambris, kus pole midagi, pole akent, niiskus ja kohutav hais. |
Tervitusega
Baierimaalt Berliinist YFU keksaastaseminarilt!