Grosch: „Te võite kodus või teistes klassides magada...“

Annette-Kolb Gymnasiumis töötab õpetaja Grosch. Mina võin julgelt väita, et ta on meie kooli parim õpetaja. Koolilehe jaoks tegin ma temaga intervjuu, nüüd on see ka täies pikkuses ja eesti keeles siin. 

curriculum vitae (CV)

Nimi: Dieter Grosch
Vanus: 50
Haridus:
Keskharidus: 1982
Kõrgharidus: Germanistik, geograafia ja ajalugu 1990, magister 1989,
Õpetaja:20 aastat
Jalanumber: 44
Pikkus: 172cm
Pere: naine ja 3 last
Õed/vennad: 5

Mis on kooli ülesanded?  

Minu silmis on kooli eesmärk inimesi demokraatiaks ette valmistada ja harida kriitilist ja loomingulist kodaniku, kes mõistab iseseisvalt ühiskonna probleeme ja otsib lahendusi. Vähemalt poliitiliste valimiste kaudu. See tähendab, et kool peab lapsi ette valmistama iseseisvalt otsuseid tegema ja neid läbi töötama. See on erineval määral matemaatikas, füüsikas või ajaloos. Probleemid meie maailmas, Euroopa Liidus ja meie riigis on nii mitmekülgsed, seepärast peavad inimesed palju erinevaid ütlusi mõistma, nende kallal töötama ja neid ümber sõnastama. See on väga ideaalne, tegelikkus näeb teistsugune välja. Enamasti on täiesti piisav, kui kool inimesi 18 aastaselt valima minemiseks ette valmistab. Ja see tähendab, et see otsus on ratsionaalne, mitte ainult emotsionaalne.

Meil, õpilastel on suur motivatsioonipuudus koolis. Me mõtleme: „Miks ma pean kooli minema? Mis see mulle annab?“ Kust see tuleb ja kuidas seda saab parandada?  

Niisiis, ma võin ainult arvata, kust see tuleb. Inimestel on nii palju võimalusi. Ma olin pikalt Egiptuses ja ma õppisin seal tundma lapsi, kes ei saanud kooli minna, sest nad pidid raha nimel töötama. Nemad tahtsid kooli. Neil oli väga suur motivatsioon, sest nad olid näinud, et elu ei ole lihtne ja kool on nende jaoks ainus võimalus hariduse saamiseks ja parema elu saavutamiseks. Meie oleme õnnelikus olukorras, kus me saame lastele väga palju pakkuda. Paljud vanemad teevad ka seda, nii palju kui võimalik. Lapsed lasevad sellel kergelt tulla, nii on ka ju hea, nägemata, et selle taga seisab väga palju tööd. Ja võimaluste hulk on väga suur, leidub kõigile midagi sobivat. See on ka hea, et õpilased on hajuvad, aga selle käigus kaob ühte hetke keskendumise oskus. Igaüks ei ole enam suuteline koolist pensionieani aktiivselt tööd teema ja sellesse pühenduma. Sellega, et meil nii hästi läheb ja meil nii palju võimalusi on, kaob paljudel motivatsioon ja paljud näevad seda, kui iseenesest mõistetavana, mitte vanemate, vanavanemate, sugulaste ja tuttavate raske töö tulemusena. Ja kuidas me seda parandada saame? Ma arvan, et selleks on tasakaal võimaluste ja piirangute vahel. Selleks on vaja survet avaldada läbi erinevate preemiasüsteemide ja muude süsteemide sujuvamaks muutmisega. Kahjuks. See ei ole hea. Aga ma arvan, et enamasti meie õpilased teavad, mil nad tööle peavad minema. Ja enamustel õpilastel on olemas mingigi töökogemus.

Paljud õpilased ütlevad, et te olete üks parimaid õpetajaid selles koolis. See on väga huvitav, kuidas te oma tunde läbi viite. Arutelu on nii sisutihe, et peab kuulama. Kuidas te teete oma tundi õpilaste jaoks huvitavas?

Esmalt mind rõõmustab, kui te ütlete, et minu tunnid on huvitavad. Aitäh. Teiseks ma ei tea, kas minu tunnid on huvitavad. Ma otsin … ma alustan teistmoodi.
Esiteks minu õppeained meeldivad mulle. Mul on suur huvi nende vastu.
Teiseks ma üritan ennast sinna kaasa tuua. Näiteks kui mul on vahetusõpilane, nagu teie, siis ma küsin küsimusi, sest minu enda jaoks on huvitav ja mul on võimalus üle piiri vaadata ning näha, kuidas teistes riikides elu käib. Ja see läheb hästi kokku, nagu ma ütlesin, motivatsiooniga. Ma tahan õpilastele näidata, kui hästi õpilastel läheb. Sellega nad avastavad, et paljudes riikides elavad õpilased palju halvemini. Kui see on üks põhjus, miks tund huvitav on, siis on hästi läinud. Minu eelis on ka see, et mul on palju kogemusi välismaal ja ma saan seda tundi sisse tuua. Ja ma olen alati ettevalmistatud. Ma ei lähe kunagi tundi ilma ettevalmistuseta.

Teie tunnid on alati väga naljakad. Kas te usute, et nali ja õppimine peavad alati koos olema?

Ja.  Esiteks, ma usun, et õpetaja peab näitleja olema. Ma olen halb näitleja, ma ei saa teatris mängida.
Teiseks õpetajad peavad oskama enda üle naerda. Ma usun, et see on väga oluline, et õpetajad ei võtaks asju liiga tõsiselt. Muidugi ei ole ka iga tund naljakas, tund ei tohi liiga naljakas ka olla. Ainult naermine ei oleks ka hea.

Kust tuleb üks hea nali?

Mul ei ole õrna aimugi. Mul on 5 õde/venda. Meile tehti alati selgeks, et üksikpersoon ei ole oluline. Ehk siis mitte mina ja 5 õde vaid 5 õde ja mina. Kogukonnas oli igal oma positsioon aga keegi ei olnud üksi. Ma usun, et paljud õpilased näevad end vaid üksi, vahet ei ole, kas neil on õdesid/vendi või mitte. Ja seda nad saavad ka oma vanematelt: „sina, sina, sina, sina“. Ma küsin alati, et kas see ei oleks parem, kui inimene võtaks ennast tagasi, et inimene mõtleks ka teistele. Et ei öeldaks: mina ja minu sõber vaid minu sõber ja mina.

Kui sa seda Groschi tunnis ei ole kuulnud, siis sa olid tõenäoliselt vales klassis.

Ettevaatust! (Vorsicht!)
Nii on hästi! (So ist gut!)
Eeeeeeh!
Mul on savi! (Das ist mir wurscht!)

Milline suur rõõm! (Welch Große Freude!)

#100HappyDays

 Perega skypemas. Piltu kahjuks pole aga hääl on #100HappyDays 
Tervitusega Baierimaalt!

Rudolf-Gustav Hanni, Rudolfi vahetusaasta Saksamaal blogist ja Annette-Kolb Gymnasiumi koolilehest APROPOS. Intervjuu on tehtud Rudolf-Gustav Hanni poolt vahetusaastal Saksamaal sealse kooli õpetaja Groschiga. Pildid: Rudolf-Gustav Hanni ja Annette-kolb Gymnasiumi koolileht APROPOS. Kõik õigused on kaitstud.