Hommikune koolisõit raataga ei möödunud tavapäraselt. Hommikul sai veidi kiirustatud. Mul on kombeks tee peal panna kõrvaklappe, mütsi pähe, kindaid kätte jne. See tähendab ka ühe käega või ilma kätteta sõitu. ÖÖ oli külm, temperatuur oli alla nulli langenud, seega tänavad olid veidi libedad. Õues oli k üsnagi pime, väga hästi ei saanud libedust hinnata. Õnnetus juhtus kohas, kus asfalttee lõppeb, tuleb väike mahasõit ja algab killustik. Selle hetkel olin just parajasti mütsi pähe seadmas, sõitsin ühe käega. Läksin mahasõidule väikese nurga all ja PÕMMM, olingi maas.
Algul tundus, et midagi nagu ei oleks juhtunud, sõidaks edasi. Vaatasin, et jope on veidi must, muud ei midagi. Aga vaadates põlve poole vaatas vastu katkised ja porised püksid. Kerides pükse üles nägi ka ilusat veritsevat põlve. Teine põlv tundus korras olevalt. Vasak käsi oli ka väga must ja katkine. Läksin siis rahulilult koju tagasi ennast lappima. Esmaabikarp oli plaastritest tühi. Mõtlesin, mida nüüd teha. Haav tuleb kinni katta ja kooli peab minema. Äratasin vahetusema üles ja küsisin abi. Ta otsis plaastreid, ei leidnud, tundus, et meie majas pole rohkem neid. Vahetusema soovitas minna kooli ja sealt abi küsida. Olin peaaegu uksest väljumas, kui ema ütles, et ta leidis kotist veel mõned plaastrid. Saksamaa kodudes ei ole haavade desinfitseerimisvahendeid, seega kasutasin vett. Haav lapitud, läksin kooli. Jõudsin 15 minutilise hilinemusega bioloogia tundi, pidin vabandama ja põhjuse tooma.
Tervitusega Bayerimaalt!
Pildi allikas: Õhtuleht