Rudolfi vahetusaasta Baierimaal

Reedene päevmöödus sõites YES seminarile. Ootused olid väga suured, sest kõik on rääkinud, kui mega sündmus see YES on.  Hommikul jättis ka Kaarel oma vahetusperega hüvasti. Nende hüvastijätt oli veidi teistsugune, ei pisaraid, ei kurbust. Tal vennad ei öelnudki vist midagi ja õel enne kooli minemist tuli meelde veel kiirelt head aega öelda. Jooksmiseks läks, nagu alati. Kiirustasime rongijaama. Kaareli vahetusisa viskas meid kähku rongijaama ära. Rongis tuli meelde, et pilet jäi ju ostmata. Seega sõitsime mustalt. Otsisime alguses piletimüüjad/kontrolöri aga teda rongis ei olnud. Seega viimane sõit Deutsche Bahniga oli tasuta! :D Ja oligi Nürnberg. Sai viimast korda veel kuulata seda juttu: "Järgmine peatus lõpppeatus Nürnberg. Väljumine vasakust suunast. Täname sõitmast DB Regionaliga." Nürnbergi bussijaamas ootasid juba teised YFUkad. Varsti tuli ka buss ning meie 8-tunnine sõit võis alata. Mängisime kaartidega, rääkisime oma vahetusaasta kogemustest ja lihtsalt magasi

Neljapäeval läksin Traunsteinist. Päeval olime õe ja nõoga Münchenis, õhtul jõudsin Kaareli juurde Neumarkti. Neljapäeval sai magada korralikult. Siis tuli veel kodu koristada, viimased asjad kotti panna. Enne minekut tegi vanaema veel viimase Baieripärase hommikusöögi: Weißwurst, Brezel, Süße Senf ja Weißbier. See maitses imehästi, nagu alati. Jään seda igatsema Eestis. Rongijaama oli kogunenud terve minu klass. Nad kõik tulid lõunapausi ajal head aega ütlema. Üks rangemaid õpetajaid oli lasknud neil natukene tundi hilineda, et nad saaksid rongijaamas olla. Väga suurepärane üllatus. Tobias andis veel Baieri vett kaasa, et teepeal kurk ei kuivaks. Ning ta kirjutas ägeda plaadi tavalistest Baieri lauludest. Sellised Oktoberfesti laulud. Oligi rong ees, viimased kallid ning sõit. Pisaraid oli rakse kinni hoida. Rongiaknast sain veel vaadata viimast korda neid maju, põlde ja mägesid. Ülimalt ägedas kohas olin. Vahetusõde oli rongis kaasas. Ta üritas veel baieri mustriga käepaela punud

Kolmapäev oli viimane terve päev, mil ma käisin koolis ja Traunsteinis oma vahetuspere juures olin. Koolis saadeti mind heade sõnadega ära, perega käisime viimast korda üheskoos söömas ja õhtul tegime ärasaatmise peo. Ja oligi see viimane päev. Hommikul läksin kooli. Oli vaja veel paar tundi layoudiga tegeleda. Klassikaaslane Marina oli mulle koogi küpsetanud, mida me kõik üheskoos koduklassis sõime. Klassi poolt tehti ka kaart ja šokolaad pandi kaasa. Mul oli ikka klassiga täiega vedanud. Ülimegalahe klass oli. Ühiskonnaõpetaja ütles ka tunnis, et kuna see on minu viimane päev, siis me ei õpi vaid teeme midagi muud. Istusime ringis, piinlikuses vaikuses ja mulle anti sõna oma vahetusaastast muljeid jagada. Raske oli, ei teadnud millest rääkida. Tänasime ja jätsingi kooli, õpetajate ja oma klassikaaslastega hüvasti. Samal päeval kirjutas vahetusõde Anna oma viimast kooli lõppu testi. Nad tulid pärast meie kooli seda tähistma. Särkidele sai nimesid kirjutada ja meeleolu oli mega. Pe